.
Kes vana asja meelde tuletab sel silm peast välja, aga ka vana võla tasumine teeb hinge kergemaks, arvan ma takkajärgi ja hakkan meelde tuletama, kuidas see lugu siis õieti oligi.
Agapäeotsa kultuuritegemise kontseptsiooni teksti pistis mulle keegi pihku vist , ühel Emmaste fotoklubi üritusel. Selles oli ainult bürokraatliku asjaajamise jutt, kuidas mittetulundusühingut luua ja mil moel selle likvideerimise järel varasid jagada või midagi niisugust. See ei kutsunud igatahes mind sugugi kaasa lööma, sest raamatupidamine ja arvete klaarimine on minu jaoks eluaeg viimane asi olnud, millele mõelda.
Raamatud ise on hoopis teine asi. Need on mind alati lummanud ja eriti muinasjutud, milliste hulgas Eesti muinasjutud veel eriti hinnalised tundunud on. Nii ei olnud kahtlustki, kui lugesin Emmaste Valla Lehest kuulutust, kus kutsuti osa võtma muinasjutulisest üritusest Leisu koolimajas, kuhu olevat tulemas kilplased, et kas minna või mitte. Muidugi minna. Tegu oli veidi ka kostüümipeoga. Igaüks võis fantaseerida kuidas need kilplased välja nägid ja endki nende moodi rõivastada.
Kokku oli tulnud Agapeotsa kirju seltskond ja pealinnasaksugi. Naisi ja mehi, noori ja vanu. Kõik kuidagi imelikud, aga rõõmsad ja elevil. Loeti Kreutzwaldi Kilplastest tsitaate ja püüti kilplaste moodi kõndimist mitte unustada. Kõndimine oli ainult esimene nõue. See käis nii, et sama külje käsi pidi sama külje jalaga üheaegselt ühes suunas liikuma! Ega see lihne olnud, aga kõik, nii noored kui vanad olid rõõmsalt püüdlikud ja see oli naljakas.
Hoopis keerulisem oli kilplaste tantsusamm. Selleks tehti tõsine kursus, millest ei jäänud keegi kõrvale. Kui jalad tahtsid puhkust, istuti laudade äärde ja mekiti kilplaste piduroogasid ja joodi kilplaste jooke. Siis prooviti laulda ja saadi tuttavaks omnilise kultuuriga, ning õpiti omniliste pasunatega mängimist. Selgus, et omnilised pasunad sobivad ka suurepäraselt kilplaste lemmikjoogi manustamiseks. Selleks pidi jooja selili heitma ja pasuna peenema otsa suhu võtma. Ülemisest lehtrikujulisest otsast aga kallati muudkui jooki sisse, mis maakera külgetõmbamise jõul lamavale kilplasele sisse voolas ja meele rõõmsaks tegi.
See pidu oleks võinud kesta seitse päeva, kui vanemad kilplased poleks pidanud vahepeal tööle minema ja nooremad poleks pidanud kooli minema. See näitas selgesti, et kilplased ei ole mitte itud, vaid korralikud iidlased, kellel on muidki muresid, peale pidupidamise. Noh näiteks tuuleveskitega võitlemine või kriisil kaela käänamine. Et järgmisel korral jälle kokku saadakse, oli kõigi üksmeelne arvamus.
Meenutas Avo Tamme
Agapäeotsa Selts tänab Liia Rulli peo korraldamise eest!
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar