.
Mis teeb pildi?
Eluväärtused jaotuvad iluks ja armastuseks
“Fotonäitusel võib käia, kunstinäitusel peab käima”, õpetas möödunud kolmapäeval Leisu koolimaja teise korruse roosas klassis Tiit Leito.
ROOSA KLASS
Koolimaja hakkab tasapisi tagasi nõudma oma kohta hariduskeskusena. Tegevused sünnivad vajadustest. Valla lehes oli aasta lõpul näiteks teade, et ära jäävad jõulupuud nii eakatele kui kodustele lastele. Toimusid aga mõlemad – Leisu koolimajas – sest ilu ja armastus on vajadused, mis kätkevad endis ka võimalusi. Veelgi enam, lisaks juba tavaks saanud kilplaste peole toimus aasta lõpus esimest korda jõululaulude soovikontsert-ühislaulmine lugematute pillide ja mitmekümne lauluga. Uus aasta on toonud uusi soove, mis liiguvad tasapisi täitumise poole. Lastehoid allkorrusel pole veel päris tööle hakanud, kuid püüab vabatahtlike abiga mängutoana koolieelikute haridus- ja hoiuvajadusi siiski juba rahuldada.
Roosas klassis teisel korrusel on peale Emmaste raamatukogu remonti olnud mitu aastat valla raamatukogu. Nüüd kogunevad selles mitmesugusteks vaimu rikastavateks ja ihu kosutavateks tegevusteks jälle koolimaja haridustegevuse järjepidevuse kandjad, Agapäe eakad, kellest paljudel on selle klassiga mälestusi juba ammusest koolieast, kui selles õppis Vaino Väljas ja teised, kelle elutöö on siinmail sügavaid jälgi jätnud. Teistel kella-aegadel õpitakse roosas klassis täna aga prantsuse, kreeka ja inglise keelt või tehakse midagi veel huvitamat. Viimasesse rubriiki võikski paigutada Tiit Leito jutujärje teemal: mis teeb pildist pildi. Ei tahaks kirjutada sellest üritusest tagantjärele toonil, mis paneks lugejat meelepahaga tõdema, et oleks pidanud minema. Tahan rõõmustada koos osa saanutega ja öelda teistele, et võimalusi tuleb veel ja need on kasutamist väärt. Seepärast katsun lühidalt jutustada õhtu sisust.
PILT
Foto pole iseenesest veel pilt. Foto jäädvustab reaalsust; pildi loob aga sõnumit kandev idee. Kallis aparaat võib teha küll kvaliteetsema foto, kuid mitte veel pilti. Pilt on tõeline siis, kui ta emotsionaalne mõju on võrreldav maali mõjuga; siis, kui ta äratab austust. Pilt on pildistamist väärt, kui tekitab kadumise kartust nagu ilus nägemus, siis, kui jätab õhku mõtteainet.
Pildi tabamiseks peab olema õnne – peab olema õigel ajal õiges kohas. Ometi on iga geniaalsusesähvatuse tabamus suurelt jaolt töö tulemus. Õnne on ainult neil, kes oskavad õnne näha. Tuleb palju pildistada ja palju ringi käia, et tekiks ettekujutus sellest, kus võib oodata see õnn ja milline saadud kaadritest on täistabamus. Igal tähelepanuväärsel pildil on oma lugu.
HEA PILT
Tähelepanuväärne on samas see, et hea pildi tunnevad ära ka fotograafiavõõrad inimesed.
Parima pildi leidmiseks tuhandetest on oluline, et hindajaid oleks eri taustaga: pikslimehi, kes märkavad tehnilisi külgi; pildistatava objekti tundjaid, kes oskavad hinnata tabatud hetke loomulikkust; fotograafiast kaugeid kunstnikke, kes leiaksid üles tabatud ime. Pilti, mille ebaõnnestumises kahtled, ei maksa kustutada. Selle miski, mis teeb sellest, võib-olla tehniliselt vaieldavastki, pildist pildi, võid avastada hoopis hiljem. Kahtluses võib usaldada seda oma intuitsiooni, mis kipub ikka ära tundma hea pildi.
PILDISTMINE
Tehniliselt on pildistamine tegelikult lihtne: oskus nagu kirjaoskus, mida võib omandada ja kasutada mitmel tasandil: autobiograafa jaoks sahtlisse, näitustel esinemiseks või elatise teenimiseks. Pildistamisel on määrava tähtsusega hoopis nägemisoskus – märkamine, kaadri tajumine, müstiline kontakt ühelt poolt pildistava inimese ja aparaadi ja teiselt poolt pildistatava vahel. Kui tekib selline säde, on aeg tuld anda.
On ka mõni universaalne nõuanne. Pildistamisel kedagi jäljendada pole mõtet. Küll aga on kasulik vaadata palju teiste pilte (lisaks kunstinäitustele): see hoiab mõtte värske ja silmad iseendagi aparaadiläätse taga selged. Hea pildi saamiseks tuleb alati minna parimat otsima. Kui tahad kindla peale head pilti, siis pildista looma või lindu. Need on loogilised olevused: kui saad sellise teravalt kaadrisse, ongi pilt käes: elus elajas omas elemendis on juba iseenesest mõtteaine, mis teeb fotost pildi. Metsas olgu alati ka vihmavari kaasas: hajutatud valgust, millega saab metsas pildistada, tekib seal segeli just vihmaga. Ja lõpuks, fotograafi amet nõuab andumust – nagu iga muugi, olgem ausad. Ilma valuta ei loo. Fotograafiks saamiseks tuleb kümmekond aastat harjutada; kui siis veel välja ei tule, tuleks põhitegevuseks valida midagi muud. Sellest pole ka midagi katki, sest nagu öeldud: pildistada saab mitmel eesmärgil ja tasemel.
PILDIRAAMAT
Tiit Leito andis lõppenud aastal välja uue raamatu “Olemise olekud”, mille sisu - nii tekstid kui pildid - on seekord kõik talt endalt. Sellest, nagu eelmistestki raamatutegemise kogemusest, oli tal nii mõndagi jutustada.
Iga kõvade kaantega trükitud pildikogu – album – pole veel raamat. Raamat on ühist nägemust kandvate teadlikes seostes piltide kollaaž. Raamatul on midagi öelda. Ta on eneseväljenduse vorm, millesse mahub piltide tervikut täiendama ka sõnade mõõde. Raamatus peab olema nii meloodia kui rütm, kunstnik koondab sisu harmooniasse. Koostaja on raamatu pärisautor. Paljude kaastöölistega tehtav raamat peab olema eelnevalt läbi komponeeritud, muidu ei tule tast raamat, vaid üksnes pildikogu.
Raamat “Olemise olekud” sai paberile küll paari kuuga, kuid küpses kümme aastat. Selles on sügavat elutarkust: igaks asjaks on oma aeg; enneaegne sünd pole tervisele kasulik; suuri ja ilusaid asju tuleb teha mitte kohusetundest ja kiirustades, vaid armastusega ja siis, kui ei saa neid enam tegemata jätta - siis, kui nad on küpsed.
Tiit Leito mõtete ja enda muljete põhjal,
Kristi Ugam
.
